Tulevikustsenaariumid
on pildid ajast, mis saabub peale tänast. See on tegelikult lootusetult
lai määratlus: peale tänast, seda küll. . . Aga kas homme, ülehomme
või 7000 aasta pärast?
Eesti - iseseisev vabariik, Euroopa liidumaa või hoopis Balti
Hertsogiriigi osa? Agraar,- kõrgtehnoloogia,- või ökoturismimaa?
Kaugem tulevik võib kaasa tuua variante, mis praegu uskumatud tunduvad.
Aga uskumatudki variandid avanevad vaid juhul, kui meie jaoks on olemas
mõiste “kauge tulevik”. Juhul, kui meie ajaarvamise ühikuteks on nii
aastad kui aastatuhanded.
Võib küsida: millised on Eesti tulevikustsenaariumid. Milline on meie riiklik
staatus – kas oleme iseseisvad või kuulume mingi suurema üksuse
koosseisu. Milline on poliitiline situatsioon. Milline on tuleviku Eesti
majandusmudel. Jne jne.
Aga kõik need küsimused muutuvad mõttetuks, kui me pole enne
seda vastanud küsimusele: kas Eestil on tulevikku. Hea on teada erinevate marssruutide
ohtlikke lõike ja tõkkeid. Kuid kui vastus küsimusele Eesti tuleviku
olemasolust on eitav, sarnaneb selline arutelu võistlusgraafiku
koostamisega hobusele, kes võib olla vahepeal ära surnud.
Enne tulevikuküsimusele vastama asumist tuleks veel
üks mõiste täpsemalt määratleda.
Nimelt - mida tähendab “Eesti”?
Lihtsalt üks koht? Elukoht. Kodukoht. . . nagu näiteks
Krasnodari krai või Georgia osariik?
Mõistel “Eesti” on lisaks geograafilisele veel
palju tähendusi. Ehkki Eesti-nimeline maatükk võib eksisteerida ükskõik-mis-keelsena
ja ükskõik-mis-riigi (ääre)alana veel kaua kaua pärast meid,
eestlasi, on minu Eesti
lahutamatult seotud rahvusega.
Eestlasi ühendab maa. Aga ka juured, mis on just
sellest maast läbi põimunud. Ja miski just meile omane, miski, mis
meid eestlasteks teeb.
See miski on meie
kollektiivne alateadvus.
Meis
peitub nii kaugemast kui lähemast minevikust pärit arhetüüpe, mis
paratamatult mõjustavad meie lähemat tulevikku.
Mineviku varjud määravad suures osas ka kaugemast tulevikust rääkimise
võimalused.
Eesti tulevikustsenaariumide olemasolu sõltub sellest, milline
arhetüüpide kombinatsioon domineerima hakkab. Jäämisest või
kadumisest kõneldes on olulised kaks pärandit –“700-aastane orjapõlv”
andis alaväärsuse ja ENSV leebelt öeldes eetikaprobleemi –
suutmatuse eristada isiklikku ja võõrast. Lisaks neile kahele võiks
esile tõsta kolme “rahvuslikku” omadust: kollektiivsust, omakasu ja
loovust.
Alaväärsus.
Oleme aastasadu võõrvõimudele allunud. See tekitab rahvuslikku
alaväärsust, aga sellel pärandil on ka positiivseid jooni.
Eristumine valitsejatest on meid ühendanud – klassivastuolud
varjusid rahvuslike erinevuste taha. Samas pole suhtumine, mille korral
võimulolijaid tunnetatakse automaatselt võõrastena, kerge meie
noorele demokraatiale. (Sel suhtumisel on teisigi põhjuseid, kasvõi võimulolijate
omakasupüüdlikkus).
Alaväärsus viib soovini võõrastega samastuda. See on kaasa
toonud kadakasaksluse, pajuveneluse, tänapäeval anglitsismide vohamise
ning võõrkeelse popkultuuri kultuse. Eestis on neidki, kes tahaksid väga
assimileeruda, saada ameeriklaseks või eurooplaseks. Kui see tendents
kasvava põlvkonna seas dominantseks muutub, on Eesti
tulevikustsenaarium must – kaugem tulevik puudub.
Igas inimeses on vastandlikke omadusi: käib ingel ühes
majas saatanaga. Ka ühel rahvusel võivad olla vastandlikud
kollektiivsed ideed:
Eestlased teavad, et ühenduses peitub jõud.
Nad teavad ka seda et oma särk on ihule kõige ligem.
Teada on seegi, et veri on paksem kui vesi – ütlus, mis passib
hästi nende kahe vahele. Ehk siis: jõud peitub ainult omade ühenduses?
Omakasu.
Mida jõukam ja edukam on iga üksikisik, seda rikkam on rahvas.
Eestlane, läbi aegade aus töömurdja, on seisnud hea oma laste
tuleviku eest. Selline omakasu – oma pere, oma suguseltsi, lõppude lõpuks
oma rahva kasu – on omadus, mis hoiab eestlust elus, hoolimata kõigest.
See ei sõltu riiklikust staatusest, poliitikast ega isegi
majandusprioriteetidest.
Kui aga omakasule lisandub alaväärsus või valelikkus, sünnib
tee, mis ei vii rahvast läbi ajamere, vaid hajutab selle voogudes.
Eetikaprobleem.
ENSV moraalne pärand purustas müüdi eestlase aususest. Riik
varastas inimestelt kõik. Midagigi tagasi varastada oli lausa auasi.
ENSV-d enam pole. Küll aga probleem.
Ka pidev võõraste võim – harjumatus valitseda – on
soosinud olukorda, mil võimule sattunu hoolitseb eelkõige enda eest (omakasu)
ning siis oma grupi, oma klanni eest (kollektiivsus?!).
Juhul, kui eestlased alluvad võõrale võimule, võib
seda käitumismalli positiivsekski hinnata – vähemalt teatud ring pääseb
hüvedele ligi.
Rahvusriigis aga . . . rikastuda anonüümse riigi (st
konkreetsete rahvuskaaslaste) arvelt - see on sisuliselt reetmine.
Kui uusrikkad lisaks ebaaususele ka rahvuslikku alaväärsust
põevad, võib see üsna pea viia nende assimileerumiseni. (See pole
utoopia – lapsed omandavad ingliskeelse hariduse, lääne töökogemuse
jne jne).
Eetikaprobleem ei pruugi avalduda vaid riigi vara
omaks pidamises.
Kui saavutusvajadus ületab aususe, viib see esialgu
üsna ohututena näivate tegudeni, näiteks massiline spikerdamine nii
koolis kui ülikoolis, et paremat hinnet saada. Miks see väike asi
mulle küll nii ohtlik näib?
Kollektiivsus.
Meie kollektiivsustunne. Kas tuleviku garantii?
Eestis on ikka aus olnud ühistöö, naabrile abi pakkumine (talgud),
meid liidab laulupeotraditsioon.
Iisraeli rahvas elas üle nii Egiptuse vangipõlve kui natsismi.
Riikliku staatuse, valitsemisviiside ja majanduse variatsioonid ei mõjutanud
nende tulevikuperspektiive.
Eesti rahvas on üle elanud nii ordu kui tsaari, nõukogude
võimust rääkimata.
Tänu
millele?
Juutide
puhul on oluline kindlasti usk, äravalitud rahva staatus. Aga eestlased?
Taarandus on pigem müüt, see pole elav usk. Piibliga võrreldavat
kirjasõna meil samuti pole, kuid meid ühendab keel – eesti keel. See
köidab tugevamini kui paik – kui Liivimaa ja Pihkva hakkaksid eesti
keelt kõnelema, tunnistaksime nad kõhklusteta Eestiks. Aina
venekeelsemaks muutuva Kirde-Eesti kuulutaksid aga nii mõnedki
ajalooliseks Vene alaks.
40-kirjas
võitles loovintelligents kakskeelsete lasteadade ja koolide vastu.
Praegu võitlevad lapsevanemad selle eest,
et juba enne kooli, hiljemalt esimeses klassis, alustataks teise keele
õpinguid. Õige, tegu pole vene keelega, mille vastu tookord astuti.
Orjarahvas
ei armasta piitsa. . . kuidas on lugu präänikuga?
Ma
ei eita võõrkeelte oskamise vajadust. Läbi aegade on vähemalt mingi
osa meie esivanematest ka võõrkeeli mõistnud, ometi on rahvus säilinud.
Samas – eestlane oli oma talu ja maatükiga seotud, infoajastul on
inimesed mobiilsed. . .
Kui
meid kõiki ühendab lisaks eesti keelele veel inglise keel (milles on
poppkultuuri paremik, milles võib vabalt rääkida ka eestimaalastega
ning õppida välisülikoolides), siis mis takistab meil sellele
sujuvalt üle minemast? Maailm on tempot tõstnud. Ka teistesse
rahvastesse sulamine toimuks enne, kui seda märkame.
Tulevikustsenaarium oleks siis olenemata muudest tingimustest lühike
– segaabielud, osa lapsi räägiks ka eesti keelt, lapselapsed
ingliskeelsed. . . See poleks enam Eesti
tulevikustsenaarium.
Paul-Erik Rummo on kasutanud sümbolit heitunud mesilasperest.
Ainult niimoodi, ühte hoides saab minna läbi mere. Punase mere?
Ajamere? Või ongi see meri ehk tulevik, millest läbi minnes me endale
pikemat minevikku püüame?
Ka siis, kui eesti rahvas 100 %-liselt inglise keelt oskab, on
meil põhjust ühte hoida. Eesti keel on justkui meie salakeel, see on oma
keel. Riigikeel sõltub ajaloo käikudest – neid oluliselt
muutmaks oleme liig väiksed. Aga olgu riigikeel millinetahes – me
suudame enda oma säilitada. Juhul kui see meile oluline on.
Loovus.
Eestlased on laulurahvas, käsitöörahvas.
Kultuurrahvas, kes võib oma annete üle uhkust tunda.
Loov vaim elab.
Kahjuks väärtustab tänapäeva haridus muud – suurt teadmiste
hulka, fakte, täpseid vastuseid. Ja mis parata – me kõik kasvame välja
oma haridusest.
Spikerdamine pole süütu koolipoisitemp. See on sisuliselt
ebaaususe kool, sissejuhatus maksupettustele, võltsingutele, (riigilt)
varastamisele. . .
Esivanemate oma kasu sündis kokkuhoidlikust loovusest. Praegu on
suund pillajalikule tarbimisele.
Kool peaks õpetama loovalt mõtlema, inimlikkust väärtustama,
ühte hoidma, ausaks jääma. . . ning siis alles targaks.
16. sajandil loodi üsna kriitilises seisus katoliikluse
reformimiseks jesuiitide ordu. Ja katoliiklus on alles ka 21. sajandil
ning pole põhjust selle tulevikus kahelda. Miks ei võiks eestluse säilitamiseks
luua poolsalajast missiooni, mis prooviks kogu vaimse ja materiaalse jõuga
tagada eestluse tulevikku, olenemata sellest, millise stsenaariumi
ajalugu meie ette mängib (et selline asi võimalik on, näitavad kasvõi
juba mainitud jesuiidid ja juudid).
Milline osa meie kollektiivsest
alateadvusest meid läbi mere aitab?
Esiteks - keel. See on üks olulisemaid garantiisid
tuleviku olemasoluks, selleks, et sõna “Eesti” tähendus ei muutuks
pelgalt geograafiliseks.
Teiseks - loovus, kultuur. Kui me muutume üksnes (massikultuuri)
tarbijateks, kaob meie identiteet. Loovus ja rahvuslik enesetunnetus õilistavad
ka ainelist kultuuri - omakasu, soovi edasi jõuda. Loovus, aga ka
aineline kultuur, toidab rahvuslikku uhkust ning lämmatab alaväärsust.
Kolmandaks - peaks olema aus omade vastu. Ka nende
omade vastu, kes on veel sündimata.
Ja lõpuks – eestlus kui missioon. Peame justnimelt
rahvuslikult ühte hoidma. Kollektiivsustunnet tuleks säilitada ja süvendada
mitte üksnes kitsas pere- või suguvõsaringis, et veelgi enam väärtustuks
soov lihtsalt abistada (samas teades, et endalegi hädas alati käsi
ulatatakse).
Nende nelja kombinatsioon oleks ideaalvariant, kuid
see poleks utoopia – eestlaste ühises alateadvuses on kõik vajalik
olemas. Neid omadusi varjutavad mälestused - orjapõlv ja nõukogude
periood - ehk tuhmuvad. . .
Sel juhul on
Eestil tulevikku. . . ning me võime tulevikustsenaariume luua nii
aastateks kui aastatuhandeteks - homseks,
ülehomseks, kasvõi 7000 aasta taha – ütleme – aastaks 8998 .
Tallinn, 1998